Rannarahvas muutub vahest tõredakski, kui Kolga lahes asuvat 36 hektarilist väikesaart tema praeguse ametliku nimega kõnetada. Ajalooliselt olla ikka - Koipse. Nõndasamuti, nagu igaühel on oma tõde Vaindlo või Vaindloo nimetamisel. Olgu aga siinkohal lõpus i või e, saar on igal juhul väärt uudistamist.

Kuigi viimastel aastakümnetel on Koipsi avalikkuse tähelepanu pälvinud kohati veidi draamahõngulises narratiivis, on paik ise rahulik ja kena ning ühe toreda suvepäeva sisustamiseks igati paslik.

Kaberneeme poolsaarest lõunas paikneva Koipsi asustasid 18. sajandi lõpus naabersaartelt pärinenud asukad. Tegeleti peamiselt kalapüügi ja paadiehitusega, peeti lambaid, kasvatati oma tarbeks juurvilju. Nagu paljude teistegi põhjaranniku saarte puhul, oli kuiva seaduse ajal tulusaks lisateenistuseks salapiiritus.

Nõukogude võimu tulekul pidid paljudelt väikesaartelt elanikud lahkuma, nii ka Koipsilt. Kuna 1980. aastatel tekkis vajadus uuringuid teostanud geoloogidele ( Koipselt on leitud maagaasi ) ja metskonna töötajatele öömaja anda, taastas metskond ühe majapidamise eluhoone. Eesti taasiseseisvumine tõi taas rohkem toimetamist ja täna on saar siinsetele suvilaomanikele paik ilusateks puhkehetkedeks. Koipsi mets on muide mandrilt toodud ja istutatud. Minevikus oli saar lage, kukemarjanõmmede maa.