Harilaidu teatakse valdavalt, kui poolsaart Saaremaa looderannikul. See viltuse tuletorniga kena paik. Mõnigi mäletab ka aastaid mandri ja suursaarte vahel sõitnud parvlaeva nimega Harilaid. Kuid sama nime kannab üks piklik laid, mille olemasolust, peale tõsiusklike väikesaarte gurmaanide, pole paljudel täna aimugi. Jällegi üks neist sihtpunktidest meie retkede menüüs, kuhu on sattunud üksikud inimesed.

Hari kurgus, Hiiumaad ja Vormsit eraldavas 11 kilomeetri laiuses väinas, pilgutab meresõitjatele silma ja juhatab õiget kurssi üks laternaruumi ja kahe rõduga 16 meetri kõrgune valge torn. Torni all asub 15 hektarit kahtlemata põneva looga kivist maad.

Ajalooliselt on tegu vägagi olulise paigaga. Hiidlaste talvetee üle jää Haapsallu kulges just siit, üle Harilaiu ja üle Vormsi. Ka laevadele pakkus laid tormivarju. Kuna Harilaid oli Kärdla-Haapsalu teel keskpunktiks, tekkis siia mõistagi asustus. 1840 ehitati valmis kõrts ja mõisnik asustas laiule elama ühe pere. Perepeast sai nii kõrtsmik kui tulepaagi vaht. Tulepaagi ja hilisema majakavahi ametit anti edasi põlvest põlve, kuniks 1939. aastal saarelt mindi. Nõukogude ajal asustas laiu piirivalve, kes riigikorra vahetumise järel samuti lahkus. 

Täna saarel inimesi ei ela ja tegu on kaitsealaga, sh I kaitsekategooria linnuliigile. Suurimatest kohalikest elanikest tulevad kõige tõenäolisemalt meid tervitama hülged. Lisaks looduslikele vaatamisväärsustele ja üksiku saare elamusele on veel säilinud uudistamiseks erinevat kole-ilusat hoonestust, sadam ja muid inimtegevuse jälgi.

Iseenesestmõistetavalt saab selle retke seltskond olema meie väikesaarte retkede tavapäraselt väikestest seltskondadest veelgi väiksem. Ühte saare tippu tuleb imetleda vaid kahekaupa.